Tere, mina olen Andrues

Minu lugu


Minu spirituaalne ärkamine oli väga järsk ja soovimatu. Selles mõttes soovimatu, et ma ei olnud enne seda mitte kordagi ei spirituaalsuse ega muu säärase vastu huvi tundnud. Ma lihtsalt läksin ühes maailmas magama ja hommikul ärkasin teises maailmas üles.
See oli eriliselt ilus suve alguse päev, kuid minu jaoks koosnes see ainult ebaõnnestumistest. Õhtul koju sõites olin nii vihane, et tundsin, kuidas ma suudan soovi korral mõtte jõuga oma ribikondi pooleks murda. Järgmise päeva hommikul oli aga kõik täiesti uus. Asjad nägid välja just nagu poest ostetud, päike paistis kuidagi eriliselt eredalt ja kaunilt ning isegi tolm hõljus päikesekiirtes nagu oleksid briljandid vaikselt õhus lendlemas.
Mis siis muutunud oli? Muutunud oli see, et minu mõistus oli vait. Ma ei mõelnud mitte millelegi, kuid ma olin praeguses hetkes kohal selgemalt kui kunagi varem. Ma olin ärganud aastakümneid kestnud mõtteunest ja selle murefilmi oma peas kinni pannud.
Sellises olekus olin ma kaks nädalat, kui ühel hetkel, suhteliselt järsku, ärkas minu mõistus justkui imestades üles: „Mida, me oleme siin kaks nädalat ilma minuta toimetanud? Ei, nii see asi küll ei lähe.” Ja mõtete lärm mu peas algas taas. Ent nüüd oli see palju selgemalt eristatav, sest minu perspektiiv oli juba muutunud. Ma nägin selgelt, et ma olen. Nägin, et mul on minu keha. Ja mul on minu mõistus, kes hullunult ringi tormab ja kogu aeg midagi räägib. See kõik oli nii intensiivne, et lihtsalt segas elamist.
Nii ma siis olin ja kannatasin, kuni ühel järjekordsel mõtete lärmamise hetkel avastasin, et kui ma panen oma tähelepanu näiteks puulehele, on minu peas vaikus. Ja kohe, kui ma olin seda teadvustanud, tuli minusse hääl mis ütles: „See on meditatsioon läbi välise. See on meil kolmkümmend kaheksa tuhat aastat kasutusel olnud. See on vahend, et tähelepanu mõttelt ära saada ning sinusse vaikus tuua.” „Olgu,” mõtlesin ma endamisi, „mis imelik asi see siis nüüd oli?“ See hääl minus oli minu enda hääl, aga samas oli see täiesti selgelt eristuv. Just nagu räägiks minuga keegi teine. Hiljem mõistsin et see, kes minuga räägib, on minu kõrgem mina. See on mittefüüsiline osa minust, kes näeb kõik palju laiemast perspektiivist kui mina inimesena näen.
Alati, kui ma olin midagi välja mõelnud ja mingi metoodika „leiutanud”, et mul oleks kergem, tuli see hääl ja andis selgitusi. Mulle meeldib vannis olla ja ükskord ma avastasin, et kui hoian vee all olles nina kinni ja ütlen: „Aaaaaa”, siis see heli justkui masseerib mu keha ning mul on jälle mõnus olla. Kohe, kui see selgus tekkis, tuli jälle hääl ja ütles: „Selle asja nimi on OM. See on meil olnud umbes kolm tuhat aastat. See on heliga keha masseerimine. Tahad me saadame sulle selle kohta hieroglüüfi, saad endale tätoveerida, pidi populaarne olema.”
Sel hetkel sai minu mõõt täis ja ma küsisin selle hääle käest: „Mida kurat sa mind kiusad! Sa näed, et mul on raske! Miks sa alles siis, kui ma olen ise läbi valu millegi leidnud, ütled mis see on? Miks sa mulle neid asju enne ei räägi?” Selle peale hääl vastas: „Ahjaa, me unustasime sulle öelda: sa pead kõik need asjad ise läbi kogema ja lahendused leiutama, sest sa hakkad neid meetodeid teistele õpetama. Sa hakkad teistele rääkima, kuidas seda elamise asja nii teha, et oleks lihtne ja vaevatu. Kujuta ette, kui sa oleksid kusagil mäe otsas mõne guru juures istunud ja ainult ühe meetodi ära õppinud. Istusid seal ja õppisid lusikaga perfektselt suppi sööma. Kuid siis tuleb sinu juurde keegi, kelle asi on liha süüa, ning ta küsib sinu käest kuidas. Sina ulatad talle lusika ja ütled, et see on eriti hea lusikas. Temale, küsijale, on aga vaja seletada, kuidas noa ja kahvliga süüa.”
Ja nüüd ma siis siin olen. Olen sinu teel kui teeviit, mis näitab, kuhu suunas ja kuidas liikuda, et sinu tee siin maailmas oleks lihtne ja kerge.

Andrues Vana

Spirituaalne Õpetaja